Tagasivaade Spartathlonile

Väike tagasivaade enne, kui edasi. Spartathlon 246 km oli hooaja tähtsaim võistlus, raskeim elus. Püstitatud eesmärk oli minujaoks kõrge ja suurim soov jõuda lõppu ajalimiidis. Tõsi, kindlasti sisemuses sügaval on ambitsioonid minulgi olulselt kõrgemad, aga seekord sedasi.

Esimene maraton möödus üldse hästi, pisut kiirestigi kuid kasutasin tekitatud vajalikku ajavaru toitumiseks.Teine maraton oli minujaoks ilusate merevaadete, tööstuslaevade jälgimise aeg. Pikem toitumise paus ja meelekindluse kogumise aeg. Kolmas maraton viis mind pimedusse, algas tõsisem vihm ja olin toeks pimeduses kompavale Laimonisele. Neljas maraton viis mind kriisi, ootamatu alajahtumine ja paus furgoonautos. Paljud head sõbrad/konkurendid tundsid minupärast muret. Mul ei olnud plaaniski jätta alustatu pooleli, edasi! Viies maraton mulle läbi raskuste meeldis, öö, pimedus ja mäed. Vihm hakkas tüütuks muutuma juba, kuid 195,5 km peal nautisin raja parimat suppi koos suurepärase erikohtlemisega. See andis lisajõudu. Kuues maraton algas mõnusalt kerides ja tundsin, et suudan tõusul joosta. Halb vihmane ilm halvenes kiiresti ja mäeotsas oli tormil Zorba meile kondiprooviks mitmekesine pakett valmis. Mõtlesin, et see ei ole võimalik, kui vihmatorm mulle korraliku etenduse pakkus. Vaevu suutsin vahepeal kõndidagi, külm oli nagunii ja ajavaru sulas uskumatult. Jõudsin 133 km peal toidupunkti, et hetk puhata ja koguda ennast, sain Peteriselt hirmutava teate. Ajavaru 12 minutit! Istumise asemel tõmbasin Cola hooga makku ja läks jooksuks, sest eriti nõme oleks sattuda laibakasse. Allamäge suutsingi hoida korralikku kiirust ja 6 kilomeetriga jõudsin järgi Laimonis Skadiņš -ile, kes tõusudel liigub ülikiirelt olematu kehamassi tõttu. Edasine oli sõbralik koosliikumine, ärategemise nautimine. Minujaoks oli suur ootusärevus, rõõm näha tänava lõpus kuningas Leonidast! Räsituna kõigest, olin õnnelik!
Jõin püha vett ja suudlesin austusest kunni varbaid. Seejärel lonkasin värisedes külmast med.telki. Sain turgutust, süüa ja juua ning varbaotsa valged sussid. Takso viis mind hotelli! :)
Olen õnnelik, et elu pakkus mulle väga raske ja extreemse väljakutse. Olin julge, mentaalselt tugevam ja võibolla näete mind veelkord seal kiireminigi jooksmas. Nüüd kus pisut on aega möödunud, olin väga haige vahepeal. Tulin aga kõigest välja, olen tagasi selleks, tugevamana jätkata kõike.
Tänan peret ja häid sõpru,tuttavaid!
Meenutuseks mõned pildid, mis jäävad kauaks meenutama mulle seda katsumust, rasket.